Inimese elu on kui ringkäik maa peal. See algab inimese sünniga ja lõppeb kahjuks surmaga. Uue elu algus on väga meeldiv ja oodatud sündmus nii vanematele, vanavanaematele kui ka kõikidele teistele lähedastele. Sünnihetkel on lapsevanemad oma parimas eas ja ka vanavanemad on reeglina nooremapoolsed ning täisväärtuslikku elu elavad inimesed.
Sündides on laps abitu ning vanematest sõltuvaks jääb ta pikkadeks aastateks. Laps vajab pidevat hoolitsust ja temaga tegelemine võtab suure osa lapsevanemate vabast ajast. Lapsega on vaja tegelda nii päeval kui öösel. Väga tähtsal kohal on hoolitsus puhtuse ja hügieeni eest. Samuti on lapse arengus tähtsal kohal regulaarne toitumine. Inimlapsest ei kasvaks täisväärtuslikku maailmakodanikku, kui ei oleks pidevat sotsiaalset läbikäimist algselt oma pereliikmetega, hiljem juba lasteaedades ja erinevates kooli astmetes. Kõik see on vajalik, et toimuks pidev lapse arenemine.
Aja jooksul suureneb uuel ilmakodanikul eneseteadvus ning kasvab välja isiksus. Väheneb vajadus pidevalt kellelegi teisele toetuda ja abi saada, seetõttu muutub ka suhtlus vanematega. Vanavanemad ei tule enam meelde nii tihti kui varem, vaid ainult sünnipäevadel ja pühadel, kuna elutempo muutub üha kiiremaks. Uuema aja noortel on küll sadu nn „näoraamatu“ tuttavaid ja sõpru, kellega suhelda üle võrgu, aga pere ja lähemad sugulased on jäänud tihti võõraks. Aja jooksul tekib olukord, kus pole enam ühtehoidvat kogukonda, kes käiks üksteisel abiks erinevate elus tekkivate murede ja ka rõõmude hetkedel.
Praegusel ajastul pole alles kogukondi, kes vastutaksid üksteise elu ja käekäigu eest oma elu ajal. Varasemalt oli inimeste elu väga raske. Inimesed sõltusid üksteisest. Mees ( peremees ) tegi tööd ja sellest said söönuks terve pere ning ka elamine saadi soojaks. Naise ( perenaine ) ülesanne oli elamise korrashoid ja pere tagavaradel silma peal hoidmine, samuti laste kasvatamine. Naise kohustus oli ka põllul tööd tegevale mehele leiva viimine. Peres elasid ka vanavanemad, kes nooremas eas osalesid aktiivselt kõikides igapäevatöödes. Vananedes vaadati noorema pere laste järele. Aastate möödudes kui vanavanemad jäid vanuse tõttu järjest põduramaks, hakati hoolitsema ühiselt ka nende eest, seda seniks kuni nende päevi jätkus. Nõnda eluratas veeres, inimestel oligi vaid oma talu ja töö ning jäädi väga paikseteks. Kogukonnas teadsid ja tundsid üksteist kõik, vajadusel aidati ja abistati. Ligimese austus oli tähtsal kohal, noorem austas alati vanemat ning üksi ei jäetud kedagi. Täpselt oli teada kõigi kogukonnaliikmete vajadused ja vajalik abi oli alati olemas. Keegi ei jäänud hoolitsusest ja abist ilma, vaatamata tema varanduslikule seisusele. Kogu vara oligi tema elu.
Eluajal ehitatu pärandati järgnevatele, mitte selleks, et tuleks suur rikkus, aga selleks, et ära elada. Arusaadav, et teise ilma kaasa ei panda ju midagi. Tänapäeval on olukord muutunud. Kõik on väga materiaalseks muutunud. Kui pole vara pole ka just-kui inimest ja tema vajadusi. Elame ajal, kus tänaseks vanuri ikka jõudnud inimesed ei kuulu justkui kellelegi. Me kõik teame väga töökaid ja oma eluajal ilma pahedeta elanud kodanikke, kes pole kunagi tekitanud teistele inimestele probleeme. Täna on need kodanikud tihti maha jäetud oma nooremate pereliikmete ja ka sugulaste poolt. Põhjuseks see, et nad on kõik oma tööviljad valel ajal tootnud ning seetõttu on nad materiaalselt kindlustamata. Neil pole tihti oma eluasetki, mida pärandada või müüa. On ka olukordi, et elatakse sellises piirkonnas, kus pole vanurite nooruspõlves ehitatud hoonetel mitte mingitki väärtust. Tööiga on möödunud sotsialismi ajal ja seetõttu on inimeste pensionid naeruväärsed. Pension on tänapäeval selline, mis ei võimalda vanu eluruume renoveerida, rääkimata nende vahetusest uuema ja kvaliteetsema elamispinna vastu. Nooremad generatsioonid ei ole nõus sama viletsates tingimustes elama ja äärealadel sandikopikate eest töötama. Seepärast ongi noored maapiirkondadest lahkunud ja järele on jäänud vanurid, keda külastatakse paremal juhul, vaid sünnipäevade ja pühade ajal. Nii ei tea nooremad pereliikmed oma vanemate ja vanavanemate elu-olu ja tervise seisundist aastaid.
Eestlasel pole ka kommet kurta oma tervise üle enne kui on liiga hilja. Inimesest ja nende tervisest ongi kõige lihtsam aru saada teda pidevalt jälgides. Vahel ta poetab kellegile mõne fraasi oma tervisest. Koos elades on lihtne kokku laduda pusle, kus pildi nimeks ongi tervis ja eluea pikkus. Me ei saa distantsilt autot juhida, nii ei saa me ka inimest aidata kui me ei kohtu ja ei suhtle. Tihti saavad vanemas eas probleemid alguse valest toitumisest. Vanurite sissetulekud on viletsad ning seetõttu ei ole võimalusi valmistada või osta omale täisväärtulikku ja vajaminevat toitu. Samuti töö jõudluse kaoga kaob ka oskus kvaliteetselt toitu valmistada. Kokkuhoiu mõttes süüakse ära kõik jäägid, mis on vanuri tervise seisukohalt väga vale lähenemine. Aga sõjajärgne põlvkond on kokkuhoidlikult elamisega harjunud. Nad on nõus ära sööma ka kartulikoored kui vaja. Seda tihti selleks, et saaks kokku hoida mõne sendi, et aidata ka enda nooremaid põlvkondi, näiteks, et keegi saaks endale uue auto liisida. Tihti mõtlevad vanurid, et neil on ju nagunii raske ja et noored ei peaks nii palju kannatama kui eakamad. Aja jooksul, mil vanur elab üksi, tekib käega löömise tunne. Tekivad mõtted, et teda pole enam kellelegi vaja. Eaka funktsioon on olematu, ta ei liigu palju ning ei suuda kedagi aidata. Tekib frustratsioon ja inimene kapseldub, kaob sotsiaalne suhtlus. Tihti tekivad vanemas eas eriarvamused noorematega, ei mõisteta üksteist enam nii nagu varem. Nõnda kasvatakse lahku, kus tihtipeale ei taheta üksteist tundagi. Päevad veerevad, haigused süvenevad, hügieen ja kodukord lagunevad. Inimesed muutuvad tundmatuseni. Aastate möödudes ei tunta üksteist enam äragi. Selle kõige tagajärjel eluiga kindlasti ei pikene, vaid väheneb.
Enamus peredes oma vanureid ikkagi austatakse ja neist hoolitakse. Austus ja hoolimine võiks olla elukestev, seega keegi perekonnast peaks oma pere vanema generatsiooniga pidevalt tegelema. Kõik on oluliselt lihtsam kui vanurid on hea tervise juures ja nende eest hoolitsemine ei nõua eri teadmisi ja vahendeid. Õhtul ühise õhtusöögi ajal pole vahet, kas katta laud 4 või 6 inimesele, samuti ei tee pesumasin vahet, kui mitu voodipesu pesema peab. Probleemid tekivad siis kui vanuritel tekivad erivajadused. Seda eriti juhul, kui noorem ja vanem generatsioon ei ela koos, ühises elamus või korteris. Tekib meeletu logistiline ja füüsiline koormus kui üks vanavanematest peaks vajama hooldust. Tavaliselt on aga peres rohkem vanureid. See aga tähendaks hooldajale pereliikmele täiskohaga tööd vanuri hooldamisel. Sealjuures väga madala töötasuga, mille katab peamiselt vanuri pension ja puuderaha. Hooldajale veel lisaks töötuabiraha. Need summad ei kata isegi minimaalselt vajaminevaid hooldusvahendeid ja hügieenitarbeid. Kuna hooldaja peab tegema väga rasket füüsilist ja psüühiliselt tööd, siis on ka tema tervis tõsises ohus. Lisaks õpitud kvalifikatsiooni kaotus endises töökohas. Isegi paari aasta möödumisel uuesti tööle asuda on keeruline, kui mitte võimatu, sest maailm on selleks ajaks liialt muutunud ja töötaja oskused kadunud.
Tavaliselt vajab vanur väga pika ajalist hooldust, hoolitsust ja ka põetust. Seda just inimese eluea pikkuse mõttes. 5-10 aastat kedagi hooldada on pikk aeg. Samas pole ka harvad olukorrad, kus hooldus on kestnud oluliselt kauem. Pole olemas inimest, kes endale sellist kohustust sooviks. Hooldust vajab inimene igapäevaselt. Seetõttu kaovad hooldava pereliikme võimalused suhelda oma tutvusringiga, pole võimalik reisida ja külastada kultuuriüritusi, mille tõttu võib tekkida stress ja meeletu füüsiline väsimus. Samuti ei ole kedagi meist koolitatud vanurit hooldama ja ravima. Pole olemas kodu, kuhu mahuksid ära kõik erivahendid vanuri ruumis liikumiseks ja pesemiseks. Tavaliselt ei mahu hoonetes liikuma ratastooliga, rääkimata ratastooliga san.ruumidesse sisenemisest. Vanuri hooldamise juures ei piisa tava mõistes kasutatavatest hügieenivahenditest. Tänapäeval on olemas tohututes kogustes erinevaid tarbeid, et hooldatava elu mugavamaks muuta. Enamus vahendeid ole apteekidest saadavad, kuna tegemist on spetsiaalselt väljatöötatud toodetega, mille kasutamine vajab eri teadmisi ja mida hooldekodude töötajatele jagatakse vaid koolitustel. Samuti väga tähtsal kohal on toitumine. Inimese toitumis vajadused muutuvad tema ea ja ka tervisliku seisundi tõttu. Kodustes tingimustes pole võimalik valmistada toitu kõiki aspekte silmas pidades.
Väljapääs suurest probleemide ahelast oleks võimaluse leidmine vanuri paigutamiseks hooldusteenust pakkuvasse asutusse. Tänapäeval on Eestis tegutsevad asutused heal tasemel. Nende tegevust kontrollivad erinevad riiklikud järelvalveasutused, nagu päästeamet, vet.amet, tervisekaitse, töökaitse. Ka ajakirjandusel on oma osakaal kvaliteedi nõuete täitmise juures. Ei soovi ükski hooldekodu sattuda negatiivse infoga ajakirjanduse veergudele. Tänapäevases hooldusasutuses on täidetud kõiki põhilisi euronõudeid, nii ehituste-, kui ka kommunikatsioonide paigalduse juures.
Kuna hooldusasutuses tegeldakse inimese heaolu parandamisega, siis on suur rõhk pandud personalile. Personal on valitud peamiselt heade inimlike omaduste ja vajamineva empaatiavõime põhjal. Nad peavad austama ja pühendunult suhtuma ligimesse ja tema probleemidesse. Hooldustöötajad peavad tegema rasket, aga vajalikku tööd, hoolitseda tuleb puhtuse ja hügieeni eest ning vajadusel toitma vanurit. Vanurit tuleks aidata kõikide probleemide korral. Olulisel kohal on ka sotsiaalne suhtlus. Hooldekodu on nagu suur kodu, ainult võimalused on kodust suuremad. Kuna hooldekodul on võimalik hankida erinevatelt tootjatelt kogu hinnakirjas olevat kaupa, siis on kõik vajalikud vahendid inimese hoolduseks kogu aeg kohapeal olemas. Sama käib ka toitlustuse kohta. Arvestatakse iga inimese vajadusi ja ettekirjutatud dieeti. Vajadusel toidetakse vanurit, kes ise sellega hakkama ei saa. Inimeste pesemine käib regulaarselt, ruume koristatakse süstemaatiliselt iga päev. Valve on ööpäevane. Vajadusel kutsutakse arst või kiirabi. Suheldakse vanuri lähedastega, aidatakse dokumendide vormistamisel. Samuti abistatakse suhtlusel sotsiaalametiga, omavalitsustega, juristidega jne.
Hooldekodudesse sattunud inimeste eluiga on meie 10 aastasele praktikale tuginedes kindlasti pikenenud. Kodustes tingimustes väga halvasti hooldatud inimesed, kellel arstide arvates pole pikalt elada jäänud, on meie asutuses elanud aastaid ja veetnud meie juures meeldiva elusügise. Samal ajal on vanuri nooremad pereliikmed saanud osaleda aktiivselt tööjõuturul, saanud tegelda oma hobidega ning võtnud aktiivselt osa ühiskondlikest üritustest, kultuuriüritustest ja majandustegevusest. Sissetulekud on seetõttu suuremad ja nooremad pereliikmed saavad aktiivselt osaleda õpingutel ja enda kvalifikatsiooni tõstmiseks vajalikel kursustel. Selle tulemusel paranevad tööoskused ja töökohtades on võimalik hõivata kõrgema töötasuga töökohti. Tulemuseks on sissetulekute suurenemine. Sissetulekute suurenedes on võimalik parandada elamistingimusi või investeerida tulu edasi erinevatesse projektidesse. Samal ajal kodune töökoormus väheneb ja tekkib puhkeaeg. Pole nii suurt füüsilist ja psüühilist pinget, kui oma lähedasi hooldades. Pikemas perspektiivis ei teki juurde erivajadustega kodanike, kelle tervis on ära rikutud oma enda kodustes tingimustes vanurit hooldades.